Vanausulisi seostatakse eelkõige Peipsi rannakülade ja Kallastega, kuid nende kogukonnad on ajaloo jooksul elanud ka Eesti suuremates linnades. Selles loos vaatame, kuidas kujunes vanausuliste elu Tartus ja Tallinnas ning kuidas linnakogukonnad olid seotud Peipsiveerega.
Kuidas vanausulised Tallinna jõudsid
Pärast Eestimaa liitmist Venemaaga saadeti vanausulisi Venemaalt koos kurjategijatega sunnitööle Paldiski sõjasadama ehitusele. Kui ehitus lõppes, jäid nende järglased elama Tallinna piirkonda. 1807. aastal ehitati Tallinna puidust palvemaja, mis asus vanausulisest kaupmehe Moisei Proklovi majas. Palvela juures oli vaestemaja ja samas asus ka Tallinna vanausuliste kalmistu. Sel ajal oli Tallinnas umbes 160 vanausulist.
Kontroll ja kahanemine
Keiser Nikolai I valitsusajal 1820.–1840. aastatel kontrolliti Tallinna vanausulisi rangelt. Nende arv vähenes ja 1865. aastaks oli linnas alles vaid 20 registreeritud vanausulist. Palvemaja müüdi maha ning jumalateenistusi peeti erakorterites. Sajandi lõpus kogukond taas kasvas, sest tööstuse arenedes kolis linna uusi elanikke; 1897. aastal oli Tallinnas 47 vanausulist.
Tartu kogukond
Tartu vanausuliste kogukond asutati 1740. aastal. 1826. aastal oli seal 70 meest ja 75 naist ning 1846. aastal juba 296 liiget. Nikolai I ajal kogukonna tegevust piirati: keelati uute palvemajade ehitamine ja uute liikmete vastuvõtt, suleti Tartu palvemaja ning 1835. aastal ka vanausuliste kool lastele. 1836. aastal saadeti kogukonna 79-aastane eesseisja Abram Danilov sunniviisiliselt kloostrisse, 1849. aastal saadeti Rakverre eesseisja Nikolai Mošarov. 1859. aastal keelati vanausulistel vaimuliku pidamine ja jumalateenistusi tohtis pidada vaid erakorterites.
Palvemaja Põik tänaval
Alles 1863. aastal, Aleksander II ajal, lubati Tartu pomooridel ehitada palvemaja aadressil Põik tänav 10, kuid ilma kellatornita. 19. sajandi teisel poolel elas Tartus umbes 500 vanausulist. Nad elasid kompaktselt 3. politseijaoskonna piires ja hoidsid tihedaid sidemeid Peipsiääre vanausulistega. 1897. aasta rahvaloenduse järgi oli Tartus 438 vanausulist.
Pärast 1905. aasta manifesti moodustati 20. septembril 1907 Tartus pomooride kogukond, mida juhtis kolmeks aastaks valitav üheksaliikmeline nõukogu. 1913. aastal oli nõukogu esimees Ivan Sõštšikov.
Eesti Vabariigi aeg Tallinnas
11. juulil 1924 registreeriti Tallinna vanausuliste ühing, kuhu kuulus umbes 125 liiget. Aastatel 1924–1925 ehitati arhitekt Anton Soansi projekti järgi palvela endise vanausuliste kalmistu kõrvale Laulupeo tänaval, kuid see põles peagi hooletu tulekäsitsemise tõttu. Uus palvela ehitati 1930. aastal insener Joosep Luki projekti järgi Kibuvitsa tänav 6 ja 1931. aastal tehti sellele arhitekt Nikolai Thamm noorema projekti järgi ümber- ja juurdeehitus. 1936. aastal registreeriti selts ümber Tallinna Vanausuliste Usuühinguks.
Eesti Vabariigi aeg Tartus
Tartu koguduses oli 1930. aastate alguses 450 ja 1939. aastal umbes 500 liiget. Koguduse esimees oli 1930. aastani Gavriil Sõštšikov ja seejärel Andrei Kabatski. 1931. aastal ehitati Tartu palvelale arhitekt Anatoli Podtšekajevi projekti järgi eeskoda ja kellatorn – see, mis tsaariajal oli keelatud.
Põhja-Eesti kogukonnad
Põhja-Eestis olid vanausuliste kogukonnad koondunud Tallinna ja Peipsi-äärsetesse asulatesse Alajõe, Mustjõe ja Uhha piirkonnas. Suhteliselt suur kogukond oli ka Narvas Kreenholmi manufaktuuri töötajate seas, kus Joala manufaktuuris töötas 91 vanausulist. Juba 1740. aastast on teateid vanausuliste palvemajast Kükital. 18. sajandi alguses tegutses mõnda aega Räpinas vanausuliste klooster, mis hävitati 1722. aastal, ning Räpina vanausulised kolisid Narva lähedale Mustjõe piirkonda.
Poliitiline hääl
1917. aastal, kui Eestimaaga ühendati Liivimaa eestlastega asustatud maakonnad, esitasid Liivimaa vanausulised Petrogradi taotluse, et nende piirkond liidetaks autonoomse Peipsiääre vene maakonnana Venemaa, mitte Eestimaa koosseisu. Eesti Vabariigis said vanausulised aga ka riigis kaasa rääkida: nende esindaja Pjotr Baranin oli II ja III Riigikogu liige. Regulaarselt peeti vanausuliste kongresse ning 22. aprillil 1936 asutati Vanausuliste Usuühingute Liit Eestis. 1920.–1940. aastatel ehitati neli uut palvelat ja kuues tehti juurde- ja ümberehitusi.
Nõukogude periood
Nõukogude võim likvideeris vanad kultuuri- ja haridusseltsid ning alustas repressioone vaimsete liidrite vastu. Linnades tähendas see, et kogukonnad jäid ilma oma organisatsioonidest, maal aga lõikas kolhoosikord läbi vanausuliste elukorralduse majanduslikud juured ja külad tühjenesid. Palvemajades käisid peamiselt naised ja eakad. Sellest hoolimata jätkasid Tallinna ja Tartu palvelad tegutsemist ning vaimulike nimekiri näitab, et kogudus ei katkenud ka keerulistel aastatel.
Ikoonikunst
Vanausuliste kultuuripärandi oluline osa on ikoonid. Eestist on pärit tuntud vanausu ikoonikirjutaja Gavriil Frolov (1854–1930) ning tema õpilased Pimen Sofronov (1898–1973) ja Mark Solntsev (1899–1957). Frolovi koolkonna meistrid uuendasid enne Teist maailmasõda näiteks Kasepää palvemaja ikonostaasi ikoone, mis näitab, kuidas sama kunstitraditsioon ühendas eri kogukondi. Kasepää palvelas on ikoone isegi 17. sajandist.
Pärast sõda ja täna
Tallinna koguduse vaimulikud olid pärast sõda Ivan Kašev (1945–1949), Mihhail Abakanov (1949–1961), Andrian Rogozin (1961–1965) ja Mina Baranov (1966–1992). 1992. aastast on vaimulik Anna Vankova ning koguduse esinaine Aleksandra Fomina. Varasemad koguduse esimehed olid Filaret Prussakov ja I. M. Pogdornõi (1930–1945). Vanausu taassünd algas 1995. aastal, kui taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Eestis on 11 vanausuliste kogudust: üheksa Peipsimaal ning üks Tallinnas ja üks Tartus.
Linn ja Peipsiveer
Linnakogukondade lugu näitab, et vanausulised ei olnud kunagi ainult maarahvas. Tartu kogukonnal olid tihedad sidemed Peipsi äärega ning paljud pered liikusid linna ja rannakülade vahel. Kallaste, Kolkja, Kasepää ja Varnja palvemajad on seetõttu sama loo osa nagu Tartu Põik tänava ja Tallinna Kibuvitsa tänava palvela. Peipsiveere vanausuliste ajaloost loe lähemalt meie lugudest vanausulised Peipsiveerel ja vanausulised Eesti Vabariigis. Kallaste enda pühakojast räägib Kallaste vaatamisväärsuste lugu.
