Uudised

Ilmus Kallaste Linnalehe esimene number Eelmise nädala lõpus ilmus trükist Kallaste Linnalehe esimene number. Lehte saab võtta tasuta linnavalitsusest, raamatukogust, postkontorist, apteegist ning kahest toidupoest. Avanumbri esiküljel on intervjuu linnapeaga.Viktor Nukka: Kallastest tuleb ilus kaluri- ja turismilinnakeKallaste linnapea Viktor Nukka on kahe ja poole aastase ametisoleku aja jooksul suutnud oluliselt parandada linna majanduslikku olukorda. Linn on puhtam ja avatum.Kui linnapea ameti vastu võtsid, ei olnud linna finantsolukord just kõige roosilisem.Jah, 2002. aasta algul, kui linnapea ametisse astusin, alustasin kohe pikaleveninud probleemide lahendamisega. Jutt käib eelkõige katlamaja võlast ja kohtuvõlgadest, mis tekkisid sundüürnike probleemist: kunagi võttis volikogu vastu otsuse, mis hiljem vaidlustati. Linna võlad ulatusid kokku 6,5 miljoni kroonini. Praegu linn sisuliselt kellelegi võlgu pole. Võlgade likvideerimisel oli abiks ka pangalaen, mille jääk on täna kolm miljonit krooni. Seda saab tagasi maksta kümne aasta jooksul. Varem ulatus linna võlakoormus ligi kolmandikuni aastaeelarvest. Täna – koos juurdevõetud laenudega, näiteks polikliiniku küttesüsteemi renoveerimiseks – moodustavad linna kohustused vaid neli protsenti eelarvest.Ametisse astudes võtsin üheks eesmärgiks ka lasteaia küttesüsteemi taastamise. Kaheksa aastat oli lasteaeda köetud elektriga. Täna töötab küttesüsteem vedelküttel, lastel on hea soe olla.Mis on linnas sinu ametisoleku aja jooksul muutunud?Linn on puhtam. Pöörame palju tähelepanu heakorrale. Nagu ka keskkooli investeeringutele, mis eelmisel aastal küündisid 600 000 krooni. Selle eest vahetati aknad-uksed ja küttesüsteem.Suurejooneliselt oleme ette võtnud heakorraaktsioone. Kevadel oleme linnast välja vedanud palju prügi. Mullu lasime ära vedada 60 tonni linnaelanike prügi ja aja jooksul kuhjunud vanu tarbetuid asju.Hea meel on selle üle, et hakkasime projekte kirjutama ning tänu projektide kaudu saadud lisarahale aktiviseerus ürituste läbiviimine koolis ja rahvamajas. Rahvamajas on avatud laulustuudio, tehnika – süntesaatori, võimenduse jms vajaliku – muretsemiseks kulus ka kopsakas summa linna omavahenditest. Avasime infopunkti, praegu ehitame muuseumit. Hakkame rajama laste mänguväljakut – see on mu kui Kallaste elaniku üks ammune ja suur unistus. Väljak tuleb korterelamute juurde, Oja ja Sõpruse tänava nurgale. Lisaks omaosalusele saime toetust kultuuriministeeriumist. Seni polegi Kallaste lastel olnud korralikku kohta, kus mängida ja ka arendavaid tegevusi viljeleda.Lasteaeda on üsna palju remonditud.Aastaid tagasi ei makstud Kallastel sünnitoetusi, sest linnavalitsuse majast öeldi, et raha pole. Me taastasime sünnitoetuste maksmise. Rahanumber pole muidugi teab kui suur, aga noored pered väärivad tähelepanu. Suuremat rõhku olema pannud ka sotsiaaltoetuste õiglasele jagamisele.Probleemidest puudus ei tule, lahendad ühe ära, kolm uut on kohe platsis. Kõige suurem mure seostub muidugi kutsekeskkooli sulgemisega. Praeguseni me ei tea, mis saab hoonetest. Korduvad läbirääkimised haridusministeeriumi ja Tartu linnavalitsusega pole lõplike tulemusteni viinud. Veebruaris otsustas Eesti valitsus Kallaste kutsekeskkooli sulgeda. Põhimõtteliselt viiakse õppetöö Tartusse üle, ent tänase päevani pole riigil selget visiooni ega meil ülevaadet, kuidas asjalood kulgevad. Riigi suhtumisest võib välja lugeda huvipuudust Peipsiveerse regiooni vastu – loetakse raha, aga inimeste peale, kes siin elavad, ei mõelda üldse. Arvestatakse üksnes puhtmajanduslikku aspekti.Paradoksaalsel kombel aga läheb kutsekeskkooli kinnipanemine kokkuvõttes kulukamaks, kui selle finantseerimine endisel viisil. Õppetöö ju jätkub, ainult teises kohas ja ilmselt kallimal kujul, uusi kulutusi toob ka õpilaste ümberasumine. Suur osa siinses paikkonnas elavast õpetajaskonnast ja personalist jääb tööta – millisest majanduslikust kasust riigi jaoks me siin rääkida saame? Osa seniseid õpilasi tõenäoliselt ei jätka õpinguid uues kohas – noored jäävad tänavale, mis neist edasi saab?Regionaalne kahju on muidugi mõõtmatu. Riigi suund näib olevat välja suretada mitte ainult Kallaste linn, vaid kogu Peipsiveer. Kool – see on omavalitsuse kirik.Haridusminister Toivo Maimets saatis alles hiljuti Kallaste linnavalitsusele kirja küsimusega, mida linn hakkaks peale kutsekeskkooli hoonetega, kui riik need linnale üle annaks.Mida me tahame nende hoonetega teha? Tahame palju. Tahame, et kutseharidus säiliks. Aastaid oleme püüdnud pidada haridusministeeriumiga dialoogi, et riiklik kutsekeskkool muuta munitsipaalkooliks, selliseks, nagu töötab Tartus, ning toimiks vastav rahastamisskeem.Eestis tervikuna aga puudub täpne visioon kutsehariduse tulevikust.Leian, et Kallaste kutsekeskkooli likvideerimisotsus polnud hea ega õige. Piltlikult väljendudes sõideti praegu Kallaste linnast lihtsalt tankiga üle.Kas Kallaste Keskkooli põhikooliks muutmine ei ähvarda?Maakonna haridusarengu strateegias oli kirjas ja ka Postimehes kirjutati, et nii Alatskivil kui Kallastel võiks edaspidi keskkooli asemel põhikool olla. Tänaseks on see päevakorrast maha võetud. Samas pole selget pilti, kuidas olemasolevast situatsioonist edasi minna.Meil on kavas minna vaatama-õppima Sauele, kus kooli ja lasteaeda haldab omavalitsuse majandusühing. Seal on asi majanduslikus mõttes korralikult paika pandud, optimaalset eelarvet kasutatakse mitte pelgalt ärasöömiseks, vaid perspektiivitundega.Mis teeb linnapeale kõige rohkem muret?Vee- ja kanalisatsioonitrasside ning teede-tänavate halb seisukord. Asutamisel on küll AS Emajõe Veevärk, kus 22 omavalitsuse hulgas on ka Kallaste linn. Loodav aktsiaselts saaks Euroopa Liidust miljoneid kroone, et ehitada välja kaasaegsed vee- ja kanalisatsioonitrassid.Mul hetkel selle ettevõtmise suhtes erilist lootust ei ole. Olemasolevad trassid antakse plaani järgi Emajõe Veevärgile üle. Ja kohalik omavalitus polegi enam oma veemajanduse probleemide lahendamisel nii vaba. See meenutab veidi omaaegset natsionaliseerimist.Linna teehoiukava valmis sel aastal. Aga ainult kavaga teid ju ei paranda. Mullu andis riik teeparanduseks 20 000 krooni, tänavu 69 000 krooni. See on tilk merre. Kui tahaksime linna kõik teed korralikult asfalteerida, kuluks selleks 24 miljonit krooni. Kas ja mida haldus(territoriaalne)reform võiks siinkandis muuta? Milline on sinu meelest parim lahendus?Eesti praegused omavalitsused on suuruse poolest Euroopa Liidu riikide keskmised omavalitsused. Minu jaoks on tekkinud küsimus, kas mitte Eestis ei püüta suuri omavalitsusi sellepärast moodustada, et nii on poliitikutel valimiste eel kergem hääli püüda ja võimule saanutel hiljem niite tõmmata?Nõue, et iga väikese kohaliku omavalitsuse juures peaks olema näiteks keskkonnainspektor, ehitusliku järelevalve insener ja teised sellised ametimehed – see on küll nonsenss. Siin võiks toimida väikeste kohtade koostöö. Tänased seadused aga ei võimalda seda teha.Kas ma olen naaberomavalitsustega ühinemise poolt või vastu? Ma ei ole kunagi seda protsessi läbi teinud ega ka kuskil kõrvalt näinud. Kuna puudub vahetu kogemus, siis ma ei oska ühest ja põhjendatud vastust öelda. Skeptiline olen väite suhtes, et ühinemise järel läheb kohapealsete inimeste elu paremaks. Kolm miljonit krooni, mida riigivalitsus ühinemise eest boonusena pakub, kulub suures osas koondamistasudeks. Nii et ühinenud omavalitsused peavad ikka oma senise eelarve mahuga läbi ajama. Mis puutub üldiselt haldusreformi, siis mul poleks midagi selle vastu, kui moodustuks üks omavalitsus kunagise Kodavere kihelkonna piirides. Võiks olla üks ühine rahva poolt valitud vanematekoda, nagu praegu toimivad volikogud. Omavalitsusel oleks üks juht koos valitsusega, suure territooriumi tõttu oleks kindlasti peale keskse vallamaja vaja mõnda teeninduspunkti, kus ametnikud elanikke vastu võtaksid. Aga kohtadel võiksid aktiivselt tegutseda külavanemad. Sellist arengut aktsepteerin ja toetan igati.Riiklik eelarvepoliitika aga sellist protsessi ei soosi: nii väheneb toetusfond. Kuidas me edasi läheme?Kui kolm-neli vaest omavalitsust – vaadates näiteks tulude laekumisi Kallastel, Alatskivi, Peipsiääre ja Pala vallas – pannakse kokku, kas sellest eelarveline olukord paraneb? Mina küll kahtlen. Ent koostöövõimalusi kõrvalvaldadega oleks mu meelest küll.Haldusterritoriaalse reformi mõttekuse suhtes jään skeptiliseks. Riik peab kõigepealt selgelt väljendama, mida ja miks ta tahab.Millisena näed Kallastet viie või kümne aasta pärast?Hea küsimus. Kindlasti väikese kena kaluri- ja turismilinnakesena. Võrreldes praegusega loomulikult arenenumana. Võin uhkust tunda Kallaste Kaluri üle, kes ehitab valmis kalavastuvõtusadama. Selle ettevõtmise lõppetapiks peaks olema ka väikese reisisadama rajamine, koostöös linna ja loodetavasti teistegi kaasfinantseerijatega. Reisisadam annaks Kallaste infrastruktuurile uue mõõtme. Muidugi, ühe päevaga ei saa me kõike ilusamaks, paremaks ja mugavamaks teha.Uhke olen selle üle, et võrreldes varasemate aegadega on linn nüüd puhas. Meil pole põhjust turistide ees silmi maha lüüa. Turistidele ja möödasõitjatele on meil pakkuda järve- ja järvekaldailu, turismiinfopunktist saab majutusteavet ja ideid, kuhu mida vaatama minna.Kurb on praegu lugu toitlustusasutustega. Neid pole Kallastel ühtki. Tervisekaitsenõuded on nii ranged, et toitlustusasutuste prognoositav tulu ei kata kaugeltki vajaminevad investeeringud. Eraettevõtjal puudub sellises olukorras motivatsioon ja tegutsemisvõimalus. Usun, et niisugune olukord kauaks kestma ei jää.Linnal on nüüd oma ajaleht, kust inimesed saavad informatsiooni volikogu ja linnavalitsuse tegevusest ning muudki tarvilikku teavet. Enam ei pea leppima külajuttudest kuulduga, sest linnavalitsus hakkab adekvaatset infot jagama läbi ajalehe. Seda on linnaelanikele väga vaja.Ajaleht on ka selleks, et kui on tarvis ja põhjust, saaksid lehelugejad kritiseerida linnavalitsust avalikult, mitte seljataga. Konstruktiivne kriitika tuleb linna arengule kasuks.Loodan, et aastate pärast on linnaleht Kallaste n-ö substantsi lahutamatu osa.ANDRES LOORAND